Viiruslik hepatiit

Hepatiit on viiruslik maksapõletik, tuntud on A-, B-, C-, D-, E- ja F-hepatiidid. Sagedamini diagnoositakse meil A-, B- ja C-hepatiiti. 

Kõigist viirushepatiidi vormidest on levinuim A-hepatiit. Selle haiguse puhul kulub nakatumise hetkest kuni esimeste haigustunnusteni seitse kuni viiskümmend päeva. Kõige sagedamini kaasneb haiguse algusega kehatemperatuuri tõus ja haigustunnused ise võivad  sarnaneda gripi omadega. Enamasti haigus siiski möödub ega vaja aktiivset ravi. Raskematel juhtudel satub haige aga tilgutite alla - nii kõrvaldatakse viiruse toksiline toime maksale. 

B-hepatiit levib sugulisel teel, narkomaanidel näiteks mittesteriilsete süstaldega süstimisel, aga ka emalt lootele. Tavaliselt algab haigus palaviku, nõrkuse, liigesevalu, iivelduse ja oksendamisega, mõnikord ilmnevad ka lööbed. Iseloomulik on ka maksa ning põrna laienemine, samuti võib esineda uriini tumenemist ja väljaheite värvimuutust. 

C-hepatiit on viirusliku hepatiidi raskeim vorm, mida varem võis saada näiteks vereülekande tagajärjel.  Nimelt hakati doonoriverd C-hepatiidi viiruse suhtes testima alles mõne aasta eest. Viirus võib levida sugulisel teel, emalt lootele, narkomaanide seas ka steriliseerimata süstalde kaudu. Sellest viirusest põhjustatud hepatiidi krooniline vorm võib areneda tsirroosiks ja maksavähiks. C-hepatiit muutub krooniliseks umbes 70-80% patsientidest. C-hepatiidi kombinatsioon teiste viirusliku hepatiidi vormidega aga võib lõppeda surmaga.  

D-hepatiidi viirus ei nakata rakke iseseisvalt, vaid koos B-hepatiidi viirusega, raskendades nii viimase kulgu.  

E-hepatiit sarnaneb A-hepatiidiga, kuid algab järk-järgult ja on rasedatele ohtlikum. G-hepatiit sarnaneb C-hepatiidiga, kuid on vähem ohtlik.