Menüü
Teavitused

Traditsioonid Võrumaal

Külastusi
2 992
Võru, Võrumaa

Vana-Võromaa suitsusaun

2014. aastal kanti UNESCO maailma vaimse kultuuripärandi esindusnimistusse Võrumaa suitsusaunakombestik. Suitsusaun, lõunaeesti keeles savvusann, on tänapäevalgi Vana-Võromaal ja Setomaal maamajapidamistes kasutuses. Suitsusaun on tuntud eelkõige pesemise kohana, aga pererahvale on saun lausa omaette maailm kommete, uskumuste ja oskustega. Saun on sageli pigem tervendaja ja hingepide. Suitsusaun on elustiil.

Suitsusauna nimetusest tulenevalt arvatakse, et suitsusaunas tuleb olla suitsu sees. Tegelikult on suitsusaun ainult kütmise ajal suitsune, sest hoonel pole korstent ja suits pääseb välja läbi katuse- ning seinapragude, läbi avatud tuulutusava ehk paja. Kui kütmine on lõpetatud ‒ puud on põlenud ja söed hõõgumas, ‒ jääb saun saistuma, ehk ootele tunniks-pooleteiseks. Selle aja sees tuulutatakse suitsusauna mõned korrad, et õhk saaks puhtaks, ehk mõro lätt vällä. Hästi köetud suitsusaunas on suitsu lõhna küll tunda, kuid hingata on kerge ja silmad ei tunne kibedust. 

Sauna kütmiseks kulub aega päris palju: olenevalt sauna suurusest 4‒5 tundi suvel, aga 8‒10 tundi talvel. Suitsusauna kütmine on omaette oskus, mida tuleb õppida. Tuld tuleb all hoida, puid parajal ajal ning parajal hulgal lisada, jälgida, et leek ei tõuseks läbi kerisekivide. Hooletu kütmisega võib saun kergesti ja kiiresti maha põleda. Suitsusaun tahab tegelemist, siis saab hea sauna. Seepärast on saunapäev alati tähendanud kodus püsimist ja koduseid töid. 

Traditsiooniliselt on saunapäevaks laupäev, aga sauna köetakse ka siis, kui seda tarvis on: kas talgute, suurte tööde lõpetuseks, enne suuri pühi või tervisehädadega tegelemiseks. Võromaal on kombeks, et saunas käib terve pere koos. Suitsusauna kuumus püsib kaua ja saunas saab käia mitu seltskonda inimesi. Nii kutsutaksegi sauna ka kas naabreid või külalisi: pole ju mõtet lasta leilil raisku minna. Setomaal olid vanasti tavapärased külasaunad, mida peremehed või -naised kordamööda kütsid ja kus pered järgemööda ühel õhtul saunas käisid. 

Suitsusaunadega pered oskavad lugu pidada saunaga seonduvatest rituaalidest. Leili võtakse rahulikult, viheldakse mõnuga, vahepeal jahutatakse end tiigivees või väljas istudes. Üks mõnus saunaskäik võib võtta mitu tundi. Traditsioonilises suitsusaunas pole veevärki ega kasutata pesuvahendeid: leil ja vihtlemine löövad higi lahti, tiigis või kausis saab higi maha loputada. Enamat polegi vaja. Tõsi, juustesse jääb suitsusauna mõnus lõhn veel kauaks. 

Suitsusaunale annab erilise meki manu, kui saunas on kord või paar aastas liha suitsutatud. Suitsusaunas liha suitsutamine on veel keerulisem ja kordades aeganõudvam ettevõtmine kui leilisauna kütmine. Oskajaid ning teadjaid, kellel lihasuitsutamise kunst selge, pole praegusel ajal enam palju. Ajal enne kaubaküllust ja külmkappe suitsus liha iga pere suitsusaunas. Vanemal ajal oli saun ka koht, kus elati, kui taluhooneid alles ehitati, saunas sünnitati, saunas raviti ja sealt lahkuti teise ilma. 

Moodsal elul on küll palju mugavusi, aga suitsusaun on paljudes Vana-Võromaa ja Setomaa taludes endiselt au sees. Elu ilma suitsusaunata ei kujuta siinne rahvas lihtsalt ette. Tule ja saa ka osa! Kerget lõunõt!

Kohalik toit

Heast korralikust söögist on Vana-Võromaal alati lugu peetud. Päris õiged ja maitsvad Vana-Võromaa toidud on ise tehtud, umatettü – nõnda nagu emad ja vanaemad on teinud. Kraam, millest süüa tehakse, pärineb kas oma
majapidamisest või kohalikelt inimestelt lähiümbruse taludest ja väikeettevõtetest. Nii saab kindel olla, et söögil on eriline maitse ehk uma mekk.

Kohaliku toidu kaubamärk UMA MEKK märgistabki toiduaineid ja toite, mis on kasvanud või pärit Vana-Võromaa piirkonnast. UMA MEKK märki on välja antud juba kümme aastat. 2019. aasta aprillis näitas arvepidami-
ne, et üle 220 tooraine, toidutoote ning ligi 100 menüüd ja rooga kokku ligi sajalt ettevõttelt kannab UMA MEKI märki.

Vana-Võromaal hoitakse au sees vanu tavasid, aga tervitatakse ka kasulikke uuendusi. Praegusajal süüakse üle Eesti enam-vähem ühtemoodi.

Vanemast ajast on aga teada mitmeid ainult Võrumaale või laiemalt Lõu-na-Eestile omaseid toite, mida mujal Eestis ei tuntud. Kõigile teada-tuntud kohupiim on Lõuna-Eesti toit, mis on siit üle kogu Eesti levinud. Kohupiimast tehtavat sõira tunti vanasti ainult Setomaal ja Vana-Võromaal ning lõunapool Lätis. Sõira armastavad võrokesed ja setod tänapäevalgi,

seda valmistatakse kodudes, väiksemates piimakäitlemisettevõtetes, turismitaludes, kohvikutes. Sõir on üks meie esindustoite, mida pakutakse nii oma perele kui ka külalistele. Oma ja kordumatu mekk on võrokeste saunasuitsulihal. Liha suitsutamine saunas on Vana-Võromaal elujõus komme, mis on suitsusaunakombestiku osana UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirjas. Omaks peame ka tatraputru, läätserooga ja kanepitoitusid, sest Lõuna-Eestis
on nende söökide toorainet läbi aja kasvatatud. Kuidas maitsevad paksu kapsta, uatamp, jahheruug, kesväkarask või rüäjahuvatt, saad teada, kui tuled Vana-Võromaa maitsete aasta ettevõtmistest osa saama.

Süükiks mahus söögi pääle!

Peale oma toitude, millel on põnevad võrukeelsed nimetused, on võrokestel omad kombed, mis käivad söögivalmistamise ja -pakkumise ning söömise juurde.
Vanadest kohalikest tavadest lähtub tänapäeva Võrumaa köögi teejuht:
1. Süüa tehakse ise ja kohalikust kvaliteetsest toidukaubast, toetades nõnda kohalikku toidutootjat.
2. Võrokene pakub teistele seda, mida ise sööb.
3. Võrokeste söögid on lihtsad, odavad ja näevad head välja. Igal söögil on oma isikupärane maitse.
4. Võru söögikord arvestab aastaajaga ja kohalike söögikommetega.
5. Söögitarkust antakse edasi põlvest põlve, lapsed on söögitegemisse kaasatud.
6. Võrokesed on alalhoidlikud ja ettenägelikud, sestap säilitatakse saaki ületalve nii uusi kui ka vanu meetodeid järgides. Söögikraami kuivatatakse, hapendatakse, soolatakse, suitsutatakse, tehakse purki ja hoiustatakse keldrites.
7. Võrokeste söökidel on võrukeelsed nimed.
8. Võrokestele meeldib söögitegemiseks aega võtta ja mõnuga vaaritada.
9. Külalised kutsutakse tuppa ja neil ei lasta tühja kõhuga ära minna. Külla ei minda tühjade kätega, vaid võetakse oma söögikraami kaasa.
10. Söömise juures tuleb meeles pidada, et nõud tühjaks söödaks. Võro- kesed ütlevad: ku kõik perä är süvväs, tulõ hummõn hää ilm!

Seto leelo

2009. aastal kanti seto leelo – setode mitmehäälne laulmistava ‒ UNESCO maailma vaimse kultuuripärandi esindusnimistusse kui kaitset ja säilitamist vajav kultuuritraditsioon. Seto leelo on laulukultuur, aga mitte ainult: leelos peegelduvad setode ajalugu, tõekspidamised, uskumused, kombestik, hirmud ja lootused, keel ja hingelaad.

Seto leelo meenutab veidi eestlaste regilaulu, aga on siiski küllalt omamoodi. Seto leelot lauldakse peamiselt mitmekesi ja mitmehäälsena: eestlaulja ütleb ühe värsirea eest, koor kordab järgi. Koori mitmehäälsuse põhitunnus on koori põhipartii (torrõ) ja kõrgema soleeriva hääle ehk killõ kooskõla. Kuna aga kooris ei laula tavaliselt koolitatud koorilauljad, vaid naised, kes sageli nootigi ei tunne, siis varieerub ka torrõ põhimeloodia üsna tugevalt. Koolitatud kõrvaga kuulajale võib see vahel raske kuulata olla, kuid setod ise on sellist kõlapilti just õigeks pidanud. Eriti teistsugusena (võib isegi tunduda, et lauldakse „mööda“, ehkki see tegelikult nii ei ole) kõlab nn vana helilaad, mida tänapäeval on harva kuulda.

Seto leelo puhul võib öelda, et sõnum on olulisem kui meloodia. Heaks lauljaks ei peeta mitte niivõrd kauni häälega lauljat (v.a killõ-laulja, kes peab kindlasti väga hea viisipidaja olema), kui hea sõnaseadmisoskusega ja suure värsitagavaraga eeslauljat, kes oskab kohapeal improviseerida, vastavalt olukorrale. Juba setokeelne sõna eeslaulja kohta – sõnoline, iistütleja – viitab sõna tähtsusele. Paljud eestütlejad tõepoolest „ütlevad“ värsirea, mitte ei laula – koor on see, kes viisi üles võtab ja seda hoiab. Eriti head sõnaseadjat ja värsiteadlikku eestütlejat nimetatakse lauluemaks. Kõige kuulsamad lauluemad on olnud Vabarna Anne ja Hilana Taarka, aga on väga palju ka neid, kellest me enam midagi ei tea. Muide, ehkki valdavalt laulavad koorides ikka naised, oskavad ka seto mehed leelot laulda, neil on omad koorid. 

Vanasti saatis laul kogu elu, kõiki tegevusi, kõiki rituaale. Setod olid 20. sajandi esimeste kümnenditeni valdavalt kirjaoskamatud: kõik tarkused ja jutud anti järeltulevale põlvele edasi suuliselt, sageli lauldes. Lauluga mindi põllule ja loomi talitama, karja ja kiigele, pittu ja koju. Lauluga kutsuti pulma, lauluga pandi noorik mehele ja lauluga (itkuga) meenutati haual uinunud lähedast. 

Setodel on ka palju jutustavaid laule. Need on nagu muinasjutud, vahel ka mõistujutud, ainult laulu vormis. Setodel on isegi eepos lauluvormis! Eepos sündis 1920. aastatel, kui Setomaa sai iseseisvunud Eesti riigi osaks ja Eesti soost rahvaluuleuurija Paulopriit Voolaine leidis, et setodel võiks oma eepos olla. Eepose kondikava mõtles Voolaine ise välja, sisu palus aga luua kuulsal lauluemal Anne Vabarnal. Nõnda sündiski seto eepos „Peko“, mis keskendub nimikangelase Peko – vägimehe, talumehe, jahimehe, kuninga ja prohveti ‒ eluloole. Kuna Anne Vabarna oli kirjaoskamatu, pani lauldud värsid kirja tema poeg. Kokku sai kirja ligikaudu 8000 värssi.
Tänapäeval setod enam igapäevaselt ei laula. Valdavalt kõlab seto leelo nüüd lavalaudadel, kuid ka kohalikel pidudel: kirmaskitel, Kuningriigipäeval ja ja teistel sündmustel. Seto leelokoori saab esinema kutsuda ja seda võimalust tasub kasutada: koos lauluga saate kaasa ülevaate seto erilistest rahvariietest ja uhketest hõbeehetest. 

Kontaktid

Võru, Võrumaa

Avasta Võru linna

Võru on üks Eesti kaunimaid linnu! Loodi 1784. a moodsa, kaasaegse linnana, plaanile kanti laiad, sirged, täisnurkselt ristuvad tänavad, kust avanesid vaated järvele ja keskplatsile. Ainulaadne säilinud tänavavõrgustik ja armsad madalad puumajad pakuvad nostalgilist äratundmisrõõmu, kodust tunnet.

Tänu julgetele otsustele ning kogukonna koosloomele on Võru linnaruum ja õhustik viimastel aastatel väga...

Vaata rohkem
LEIA KIIRELT LEIA KIIRELT