Reis, mis kindlasti kordub! Minu „jõuallikas“, mille juurde ma taas kord siirdun!

⠀

Tõenäoliselt on igal ränduril kogemus, kus reisilt saadud muljed jagunevad kaheks: „Jah, kõik oli huvitav, kuid pigem siia tagasi ei tuleks.“ Või: „Mis see nüüd oli, siia tuleb kindlasti veelkord tulla!“

Alljärgnevalt tuleb juttu minu isiklikest kogemustest ja nendest reisidest, mis jätsid erakordse ja kustumatu mulje. Sealjuures kadestan neid, kes neis paigus veel käinud ei ole, kuid kavatsevad sinna minna, ja tunnen kaasa neile, kellele need kohad ei meeldinud – vahest tasub reisi siiski õigel ajal korrata ning tabada antud paiga võlu. Seepärast juhin ühtlasi tähelepanu õigele ajale, millal minu arvates tasub teatud maid või piirkondi külastada. Minu reisiprioriteetideks on kultuur, ajalugu, kohalik toit ja loodus. Ja kindlasti ei sea ma neid kohti pingeritta: need on minu jaoks ühtmoodi köitvad – ma sõidaksin pikemalt aru pidamata uuesti neist igaühte.

⠀⠀

Sankt-Peterburg, Venemaa

Parim aeg linna külastamiseks on mais ja juuni alguses

Ole tervitatud, Petrburg, nii kodune ja nii kauge oma kevadiselt kurgilõhnalise kalahõngu ja üle kallaste kippuva Neevga. Juba oledki Paleesillal nautimas neid imesid, mida hiljem meenutada: valged ööd, avanevad sillad, suursugune pooltühi varahommikune linnasüda. Üks rumalavõitu inimene ütles kord, et Piiteris peab jooma. Tegelikult tuleb seal varahommikuti, kui õhk on veel maksimaalselt puhas ja linn mõneks tunniks peaaegu välja surnud, jalutades nautida valgeid öid, tunnetades, miks Vene suurkujud armastasid seda linna.

Peterburis tuleb minna teatrisse. Kindlasti peab tutvuma maailmatasemel vaatamisväärsustega, mida linnas on väga palju. Peterburg on igaühele isemoodi eriline, minul on vedanud sellega, et olen seal käinud seal korduvalt: kord on see Puškini, siis Peeter I ja Katariina II linn, kord jälle Viktor Tsoi ja Nautilus Pompiluse, siis Ahmatova, Brodski, Dostojevski ning teiste suurkujude linn. Mõelge, milline võiks ta olla teie jaoks, minge jalutage valgete ööde ajal ja muidugi vaadake sildade avanemist.

⠀⠀

Pariis, Prantsusmaa

Parim aeg linna külastamiseks on varasügis (enam mitte suvi, kuid ka veel mitte sügis)

Kord ütles üks mu Pariisi käinud tuttav selle linna kohta järgmist: „Seal ei ole midagi teha, linn on räpane ja seal on palju immigrante.“ Tol ajal olin ma Pariisi näinud ainult piltidelt ja kuuldu loomulikult ärritas mind.

Õnneks on minu Pariis hoopis teistsugune: ere, väljakutsuv, melanhoolne ja imeilus linn, kus võib lõputult jalutada. Selles linnas ma mõistsin, et pole tähtis, missuguses suunas liikuda. Tuleb lihtsalt minna ja kindlasti satud sa oma jalutuskäigul mõne huvitava hoone, monumendi või maailmatasemel vaatamisväärsuse juurde.

Louvre, Vendomi väljak, avenue des Champs-Élysées, triumfikaar, sild, mille all hukkus printsess Diana… Ja muidugi Eiffeli torn oma hämaruses helkivate tuledega nagu pidu, mis toimub siin ja praegu, nagu pidu, mis on alati sinuga.

Aga prantslased? Te ei mõista ühtki sõna restorani menüüst ja teiega ei räägita inglise keeles? Siinkohal võtke kuulda minu lihtsat nõuannet: õppige ära mõni prantsusekeelne väljend (näiteks: „Tere! Kuidas läheb? Ma ei räägi prantsuse keelt, kas te saaksite mind aidata?“) ja uskuge, teile naeratatakse ning teid aidatakse – isegi siis, kui ka tegelikult inglise keelt ei osata. See on rahvus, kes tunneb uhkust selle üle, et on prantslased. Seda peetakse tihti peenutsemiseks, kuid see ei ole nii. Austus ja sõbralikkus ümbritseva suhtes ei ole mind veel kunagi alt vedanud – ja seda mitte ainult Prantsusmaal!

Kohalikku toitu võib nimetada lihtsalt kunstiteoseks. Te ei pea armastama sibulasuppi, kuid sarvesaiad, juustud, hanemaks, austrid – seda ei ole võimalik mitte armastada.

⠀

Kreeka saar Santorini

Parim aeg külastamiseks on suvekuud

Mitte ühtki saartest, kus mul on varem või hiljem õnnestunud viibida, ei ole võrreldav Santoriniga. Kõhklusteta võiks seda saart pidada üheks maailmaimeks.

Valdavalt kriiskavvalged ja erksinised majad sunnivad tingimata kasutama päikeseprille. Kus te ka saarel parajasti ei asuks, võite olla kindlad, et vaade Egeuse merele on igalt poolt lihtsalt vapustav. Pea kõik on siin ilus: nii panoraamvaated linnale, kitsad tänavad kui ka lausa mere kohal rippuvad kohvikute väliterrassid. Kohvipaus võib siin venida ja üle kasvada lõunaks kohustusliku Kreeka salatiga, seejärel sujuvalt õhtusöögiks traditsioonilise baklažaanist valmistatud moussakaga. Ja siis juba uskumatud päikeseloojangud mõnes sohvabaaris muusika ja metaxaga. Santorini – see on armastus, pigem isegi mesinädalad, mida paljud vastabiellunud soovivad veeta siin. Ja mitte asjata: armastatud kaaslane, maitsev toit, vapustavad vaated, meri – mida veel paremat soovida oma mesinädalateks?

Ma ei süvenenud eriti saare ajalukku, tean vaid olulisemaid fakte, mäletan lumivalget suursugust katoliiklikku katedraali, kuid Santorini on eelkõige siiski midagi muud! See ei ole paleede luksus, uhked kirikud ja laiad tänavad. Pigem domineerib siin valdavalt askeetlik disain ja lihtsus ning kordumatu kreeklaslik hubasus. Santorini – see on mesinädalad ja mõnusad hommikuni kulgevad õhtud vabaõhuklubides ning -baarides. Ja ärge liialdage metaxaga! :)

⠀⠀

Rooma, Itaalia

Parim aeg külastamiseks on aprill-mai

Nii palju ilusaid ja maitsekalt riietatud inimesi ei ole ma tõenäoliselt näinud kusagil mujal. Ja jutt ei käi mitte kallitest riietest, vaid sellest, kuidas itaallased oskavad enda ja oma riietumisstiiliga sobitada aksessuaare. Pärast Rooma külastamist õppisin ma pea ilmeksimatult rahvamassist ära tundma itaallasi, ükskõik, kus ma ka ei viibinud. Ja muidugi ei saa märkamata jääda nende žestikuleerimine ja emotsionaalsus.

Rooma – see on lõputu ajalugu kõigest: elust, tunnetest, erinevatest ajastutest ja kultuurikihtidest ning muidugi lõputud jalutuskäigud sinna, kuhu silm ulatub ja jalad viivad.

Rooma on tõepoolest igavene linn, siin on raske eristada erinevaid ajastuid, milles parajasti justkui viibid. Ärge proovige ühe külastusega ära õppida kogu Rooma või lausa terve Itaalia ajalugu – mulle tundus see mingil hetkel lausa võimatu ja ma loobusin sellest. Kõige targem on valida mingi piirkond ja selline ajajärk, mis on teile kõige huvitavam. Seda on piisavalt, et teil tekiks näiteks mingist linnast oma ettekujutus.

Kõige rohkem hämmastas mind see, et mingil hetkel märkasin, et ei näe suurtesse kettidesse kuuluvaid kiirtoidurestorane ja kohvikuid. Nad on nii märkamatud ja neid on nii vähe, et võib öelda, et neid peaaegu polegi. Itaallased on meeletult uhked oma toidu üle ja toiduvalmistamine on nende jaoks kui mingisugune sakraalne tegevus. Samas on toit küllaltki lihtne, kuid uskumatult mitmekesine! Ja maitse! Kas on võimalik unustada neid pitsasid, pastat, ravioole, lasanjet ja magustoite? Ja muidugi vein. See maksab vähem kui Coca-cola. Jah, see on Itaalia!

⠀

Ho Chi Minh (Saigon), Vietnam

Parim aeg külastuseks on talvekuud

Esimene mulje – vietnamlased ei ole sugugi ära hellitatud turistide poolt ja suhtuvad valgesse inimesse pigem aupaklikult. Aja jooksul ma mõistsin, et see on ilmselt osa nende sisemisest kultuurist ja suhtumisest inimestesse ning ellu.

Ho Chi Minh ise meenutab küll sipelgapesa, kuid see mulje tuleb pigem sellest, et vietnamlased tegelevad pidevalt millegagi. Ma ei mäleta, et oleksin näinud lihtsalt puhkavaid kohalikke. Samas meenutab linn millegi poolest ka vana kola täis kirstu: ühelt poolt on siin jäljed Prantsuse koloniaalajast, teisalt uskumatult palju punalippe ja suure juhi Hồ Chí Minh`i lugematud portreed.

No ja muidugi kurikuulsad Củ Chi tunnelid – labürindid, kus peitusid Vietnami võitlejad ameeriklastega peetud sõja ajal. Midagi lõbusat siit muidugi ei leia, kuid külastada selliseid paiku on huvitav. Mulle tundub, et selline retk ajalukku aitab siiski paremini mõista kohalikke elanikke, nende traditsioone, eluväärtusi ja põhimõtteid. Seda paika külastavad ameeriklased tunnevad siiani häbi ja kahetsust. Mällu on sööbinud pilt seal ekskurssioonil käinud nutvast eakast ameeriklasest, Vietnami sõja veteranist.

Ho Chi Minh – see on muidugi toit, mereannid ja lõputud massaažid, mille hinnad oli üsnagi odavad. Samas ei meenu, et oleksin kohanud pealetükkivaid kaubitsejaid. Ja bangalo Mui Nes oma basseiniga sai täiesti mõistliku hinna eest. Ja muidugi rand ning sealsed töötajad, kes püüdlikult kiirelt ja märkamatult pühkisid jäljed liivalt, kui olid käinud meres.

⠀

Lahkumisel lennujaamas kinkis kohalik grupijuht ja giid mulle sealsest rahatähest tehtud laevukesekujulise origami. Justkui pisiasi, kuid just sellistest killukestest kujuneski pilt Vietnamist ja tekitas soovi seda maad taas külastada.

⠀

Artikli autor:
OnlineExpo ekspert Dmitri Lebedev
https://www.tripadvisor.ru/Profile/Dimatll