Kristi Viiding

Dracones mordaces: varauusaegse Eesti- ja Liivimaa kirjanduslikke kihistusi

Varauusaja uurimine on Eesti humanitaarias viimaseil kümnendeil avardunud nii uurimisdistsipliinide ja -küsimuste mitmekesistumises kui ka töörühmade arvus ja nende omavahelise koostöö tasandil. Tänu rahvusbibliograafiate ilmumisele, seni tundmatute käsikirjaliste ja trükitud alliktekstide leidmisele ja teaduskäibesse toomisele on ka tollase mitmekeelse kirjanduse käsitlemine jõudnud 19. sajandi baltisaksa seisukohtade refereerimiselt avarama, m.h. Poola aja allikaid kaasava lähenemiseni. Veel kümnendi eest polnud teada, kas üldse, mille üle ja kuidas siinses varauusaegses kirjanduses naljatati ja mida pilgati. Sagedaste ülemvõimuvahetuste ja inimliku ettevaatlikkuse tõttu avaldati satiire, epigramme ja paroodiaid trükitult harva – nalja- ja pilkežanrides teosed piirdusid käsikirjalise, enamjaolt elitaarse levikuga. Mõni põlvkond hiljem kaotasid need tekstid ühiskondliku akuutsuse, muutusid keeleliselt (eriti alamsaksa ja ladina), lõpuks ka sisult arusaamatuks ja unustati hoopis. Ettekandes analüüsin seda siinse minevikumaailma osa küsides lõpuks, kas vaatamata üksiktekstide unustamisele jäi neist kultuuriülekande kaudu hilisemasse siinse ala kirjandusse või mentaliteeti miskit universaalsena püsima.

Kristi Viiding on Underi ja Tuglase Kirjandusinstituudi juhtivteadur, Rahvusvahelise Uuslatinistide Assotsiatsiooni peasekretär alates 2018. aastast. Tema põhihuvi on Läänemereregiooni, eeskätt Eesti- ja Liivimaa varauusaja ilmalik kirjandus selle keelelises ja žanrilises mitmekesisuses, samuti kirjanduspraktikates ja sotsiaalsetes võrgustikes. Praegu on tal koos interdistsiplinaarse uurimisrühmaga käsil projekt pärus-, teenistus- ja haridusaadli rollist kirjanduse väljakujunemisel Poola- ja Rootsi-aegsel Liivimaal, mille eesmärk on korrigeerida ettekujutust siinse pärusaadli huvipuudusest kirjandustekstide loomise vastu enne Peeter I aega. Regiooni ladina keele ajaloo uurijana on ta  näidanud Poolas elanud Itaalia hereetikute ja Poola õukonna vahendajarolli primaarsust üleminekul humanistlikule ladina keelele Liivimaal.

Ta on tõlkinud klassikalisest, keskaegsest ja uusladina keelest.